,,annavad meile tiivad", vabastavad meid argimuredest ja aitavad meid kui me oleme hätta sattunud ja oma riik, mis ei ole kõigest mingi suurriigi osa, vaid on iseseisev. Kahjuks see tegelikult nii ei ole. See kõik ei ole sugugi nii loomulik, kui me arvame. Näiteks: Eesti vabanes Nõukogude Liidu raudsest haardest alles 1991. aasta augustis. See juhtus ainult 18 aastat tagasi. Meie vanemad pidid kasvama ilma paljude praegu poelettidel saada olevate kaupadeta. Ajakirjanduses kajastati vaid seda, mis läbis range tsensuuri- lõik kirjutised pidid pooldama Nõukogude Liitu ning näiteks iseseisvast Eestist ei tohtinud poolt sõnagi mainida, lisaks olid keelatud erinevad rühmitused ja üritused, mis võisid ohustada Nõukogude Liitu, kõiki, kes seda siiski teha julgesid, neid karistati. Veel kannatas meie rahvas vägivaldse ümberpaigutamise ehk küüditamise tõttu- 1941 aasta juunis
juurdepääs tarnija andmetele ning ta saab kindlaks määrata, kas ja kui palju kaupa on laos. Selle süsteemi puhul juhivad kaupadega varustamist otseselt müügivajadused. Partnerid lepivad tavaliselt kokku laovarude maksimum-miinimumi osas ning tarnijad toovad müüdud kaupade asemel uued. Kaupade sisseostufunktsioon muutub jaemüügis sel viisil üleliigseks: praktikas võtavad tarnijad vastutuse sisseostu eest enda peale. Kaubandusettevõtted ei jää selle süsteemi rakendamisel kunagi kaupadeta, mida nõutakse ning nad saavad märksa paremini rahuldada oma klientide vajadusi. Märkimisväärselt lüheneb tellimuste tähtaeg, vähenevad laovarud ning suureneb jaemüüja kasum. Sama võib öelda ka tarnija kohta. Ta tarnib alati õigeid kaupu õigel ajal ja õiges koguses ning teenib rohkem väiksemate kaubavarude juures. Jaemüüjad omakorda võivad omakorda arvestada sellega, et tarnijad muutuvad klientidele organiseeritumaks, nende
annaabi.ee 
