1892 II Sa tuled sügisel, siis kokku kannan kõik lilled, mis veel meile jätnud suvi; siis jälle valges kleidis käia huvi ning rõõmulaulul hinges ruumi annan. Mind iludused mitmed üllatanud, kuid ühest suurest see on ainult alge. Kui päike jumestanud minu palge ja juuksed läikivamaks kullatanud, "Camille avec le parasol vert" Claude Monet, kõik õied puudel kauninenud viljaks, siis tuled sa ei jää sa iial hiljaks ning võtad minu päiksest pruunid käed, mu silmis vaimustuse leeki näed. Ja kõik need suured igatsused tummad neid lämmatavad suured rõõmu "La promenade" Auguste Renoir, 1876
mõisast ära.". Tõnu ei suuda uskuda mis on juhtunud. Kümnes peatükk: Tunnike hiljem istub Tõnu Prillup kambris laua otsas ja vahib suuril silmil värisevasse paberilehte, mida ta käes hoiab. Nõnda istub ja loeb mees juba kaua, ilma täppigi taipamata, mis seal sees on, kuigi ta kirjutatud kirjast veerimisi võitu saab. Prillup ei tea korraga, kus ta silmad seni on olnud. Mari on kasvanud, Mari on küpsenud - Tõnul ei ole enam kolmat last. Mari on kauninenud, üleöö kauninenud, ta on end salaja kuhugi imekaevu kastnud. Ta nõuab selgitust miks Mari korraga ümber mõtles ja talle midagi ei mõelnud. Kuid Mari ei selgitanud eriti. Alles nüüd taipab Tõnu mis juhtus ja sosistab öösel naisele: "Naine, naine, miks sa mu maha jätsid!". Kuid Tõnu läheb uhkust täis. Tema saab Mäeküla piimad endale. Tema saab rikkaks. Teised vahtigu kõrvalt. Kodus aga on Tõnu libe. Ta on nii libe ja ligitükkiv, et noorik teda küünarnukiga peab müksama.
annaabi.ee 
