Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
hakata, siis näed, kuidas otsast hakkab murenema, hajub ära ... Lõplikku vastust ei ole.
Kuulaja: Ma ei taha uskuda, et surm on iseenesest ilus. Aga arvan, et iga inimene surma läheduses
hakkab võib-olla seda poetiseerima. Ta teeb seda vahest sellepärast, et tal oleks kergem surra.
Võib-olla ta saab ka sel momendil aru, et elatud elu on ilus olnud ja tema surma tuleb ilusa elatud
elu peegeldus. Mina mõistan niimoodi surma idealiseerimist või surma kaunikspidamist.
Nikolai Baturin: Aga sellisel juhul ütlete teie ära eksperimendist. Mina ei taju surma maiselt −
mõtlen sellest teisel tasandil. Mul on selline elunägemus. Ma ei samasta ennast oma lõpnud laibaga.
Mõtleva, tunnetava ja tundva olendina ma ei saa ennast absoluutselt samastada lõppeva, kooleva
loodusega. Vahe on tunnetuses.
Berk Vaher: Nikolai Baturinit loomingut on aeg-ajalt kritiseeritud ka humanistlikult positsioonilt:
just põhjusel, et ta on mingis mõttes liiga estetiseeritud
annaabi.ee 
