Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010
peahoonetest, Lõuna-Eestis langes intensiivsem ehitusperiood 19. saj II poolde ja 20. saj
algusesse - historitsistliku ja modernstiili valitsemisaega. J. Maiste andmetel on tänaseni säilinud
40% Põhja-Eesti mõisate peahoonetest.
Mõisaparkides süvenes siis barokkperioodile iseloomulik ansamblilisuse printsiip, kujunesid
suurepärased mõisaansamblid. Mõisahooned muutusid toredamateks ja baroki reeglite järgi oli
nende fassaad vaja kaugvaatele avada. Parkide kujundus pidi alluma hoonetele, eriti lossile.
Looduslikkus lükati hoonetest kaugemale. Elavatele taimedele vaadati kui ehitusmaterjalidele,
ilupuud-põõsad pügati kindlatesse vormidesse, lilled koondati peenarde keerulistesse
mustritesse. Kui varem piirduti pargi jaotamisega nelinurkadeks, siis nüüd lisati sinna ka
diagonaalselt suunduvaid puiesteid (nt Põltsamaa park), pargiarhitektuur muutus ka plaanilt
vaadatuna keerulisemaks