Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur. Referaat
Kuid kavalus ja salakavalus olid keskaegse sõjapidamise
olulisteks osisteks: teeseldud põgenemise taktika, kus väike ratsasalk sööstis ette, käitus
jultunult ja häbematult ja põgenes siis ründajate eest minema meelitades nad lõksu, vastase
bluffimiseks süüdati arvukaid laagritulesid, nagu oleks sõjaväge enam kui teda oli.
2.3.1 Taktika avamaal
Raske on oletada, kuidas lahinguväljal väeosad paiknesid. Tõenäoline on, et ratsavägi või
tõenäolisemalt jalamehed pidid kaugrelvastuses mehi kaitsma ning asusid nende ees või
külgedel. Vägede asetsemine reas üksteise vastas oli kõige sagedasem paiknemine, arvestades
tolleaegseid relvi. Ilmselt oli mitu rida üksteise taga, nt. vibukütid, jalamehed ja lõpuks
ratsanikud .Teise väega kokku põrgates need read hajusid ja moodustasid võideldes sõõri, sest
keskaegsed lahingud olid mees-mehe vastu võitlused, iga mees otsis vastast. Tõenäoliselt
annaabi.ee 
