Johannes Aavik
et eesti kirjakeele sõnavara on liiga väike: puuduvad paljud kõige igapäevasemaid
mõisteid märkivad sõnad. Eesti kirjakeele sõnavara rikastamiseks soovitab J. Aavik
kasutada sõnade tuletamist liidete varal olemasolevaist tüvedest ja sõnade laenamist
eesti murdeist, soome keelest ja võõrkeeltest. Ta peab tarvilikuks moodustada
seesugused tuletatud käänd ja pöördsõnad, nagu arusaadavus, kalduvus; eksimatus,
lõpmatus; kaugendama, valgendama; kattuma, käänduma jt.
Artiklis "Abstraktlikud substantivid Eesti keeles", mis ilmus "NoorEesti"
II albumis 1907, arutleb J. Aavik küsimust, kuidas tuleks ne, kas, lane, line,
lik, ta ja tuliitega omadussõnadest tuletada usliitelisi nimisõnu, ilma milleta on
võimatu käsitella ajalehtedes mitmesuguseid politilisi, majanduslikke ja ühiskondlikke
päevasündmusi. Toetudes soome keele eeskujule, soovitab ta kasutusele võtta sellised