Jean- Jagques Rosseau "Emile" kokkuvõte
Èmile
armastab üldse inimesi, kui omasarnaseid, aga rohkem armastab neid, kes temaga sarnanevad
kõige enam. Ta õpib inimesi tundma nende kommete järgi, nagu ta neid enne ajaloos kirgede
järgi õppis tundma, siis on tal sageli põhjust mõelda, mis meeldib või on inimsüdamele vastik.
Nüüd on ta jõudnud niikaugele, et filosofeerib maitse põhialuste üle ja see õping on temale sel
ajal kohasem. Et Èmile hoida puhas ja terve, võtan ma tarvitusele kaugeleulatuvamad
abinõud. Lõbustuste keerises ei unusta ma kõnelusi kasulikest asjadest, juhtides tema
tähelepanu sellele, mis on talle niihästi meeldivad, kui õpetlikud. See on lugemise ja
meeldivate raamatute aeg. See on aeg, mil ta peab õppima kõnet analüüsima ja leidma
kõneosavuse ning väljenduste ilu. Ma viin ta ka teatrisse, et ta õpiks maitset, mitte kombeid;
sest nendele kes oskavad mõelda, näitab maitse end eriliselt. Näitekunsti õppimine juhib