Õuesõppe pedagoogika kui teadmiste allikas lähiümbrusest saab õpiõu
kuulamis- ja jutustamisokust, seda saab teha jutustades rahvausundist. Kuuldes vanu
muistendeid müstilisest loodusest ja maastikest areneb lastel fantaasia. Piiblist võis lugeda,
kuidas tuleks elada, et taevasse pääseda, aga nii maiste ja samas nii elutähtsate probleemide
nagu külviõnne ja kalaõnne kohta ei seisnud seal peaaegumidagi. Kirjasõnal põhinev
religioon ja rahvausund täiendasid üksteist. Meil on ja ilmselt jääb alatiseks püsima
mõõtmatu vajadus püüelda teadmiste kaugeimaite piirialadeni, kus algavad usu ääretud
valdused. Rahvausund õpetas olema tähelepanelik märkide suhtes, mida peeti sigaalideks
nähtamatutelt olenditelt ja jõududelt. Islandilt ja Fääri saartelt, kus usk üleloomulikku on veel
tänapäevalgi laiemalt levinud kui meil, leiab näiteid selle kohta, et teedel on lastud joosta
käänuga ümber k
küngaste või kivide, kus väidetakse elutsevat haldjarahvast või muid maa-aluseid olendeid.