Paul-Eerik Rummo
13
See luulekogu asub ühel kesksetest kohtadest meie 1960-ndate aastate kirjanduses ja on
silmapaistvaks tähiseks kogu eesti luule arenguloos. Järsult suureneb selles kogumikus
Rummo elamusesituse assotatiivsus. Luuletus muutub tal järjest rohkem mingi hingeseisundi
lummuslikuks tervikväljaanduseks. Mõnigi kord jääb enamus luuletusse fikseeritud
välistajudest ilma kandvamast tähenduskonkreetsusest ja loob sõnareale kaudseoste abil
sootuks uue tähendustausta. Selle arengu ühe tippteostusena varjundab raamatut
eelpoolmainitud luuletus ,,Oo, et sädemeid kiljuks mu hing".(Kalda, 1991)
Selle perioodi Rummo luule võrdub lihtsalt välismuljetele sobivate vastete avastamisega ja
arendamisega inimteadvuses, väliste impulsside teatava kodustamisega inimeste poolt.
Luuletus on vaid tegevuse kõrvalsaadus, juhuslik kuju, mille luule või luuletamine on võtnud.