Varud
lähtutakse nende soetusmaksumuse kindlaksmääramisel konkreetselt iga objekti soetamiseks
tehtud kuludest (individuaalmaksumuse meetod). Seda meetodit kasutatakse kallihinnaliste
kaupade nagu autod, unikaalsed kunstiväärtused, juveelitooted, tellimusel valmistatav mööbel
jm. [5].
Paraku ei ole konkreetse varuobjekti soetusmaksumuse määramine suurte koguste ja laia
nomenklatuuri korral kuigi lihtne. Näiteks hulgimüüjate ja suurte jaemüügifirmade
kaubanimestikes võib olla tuhandeid suhteliselt odavaid kaupu, mille iga ühiku soetushind on
küll teada, kuid selleks, et täpselt kindlaks määrata laos olevate kaupade maksumust bilansi
koostamise kuupäeva seisuga, tuleks teha hulk tööd. [2:182].
Näide: Oletame, et Firma ostis kolm pesumasinat hinnaga 400 , 450 ja 500 .
Arvestusperioodil müüs firma kaks pesumasinat maha hinnaga 600 . Alles jäi pesumasin,
mida soetati hinnaga 400 . Seega peaks varude lõppsaldo olema 400 ning müüdud kaupade
annaabi.ee 
