V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
«Ei tea.»
«Mida arvatakse ta teinud olevat?»
Preili kehitas seegi kord oma valgeid õlgu.
«Ei tea.»
«Oh Jeesus!» hüüdis ema. «Nüüd on nii palju nõidu
330
siginenud, ma arvan, neid põletatakse, ilma et nende nimesidki teatakse. Kes teaks iga
pilve nime taevas! Ja üldse milleks! Armsal jumalal on niikuinii oma nimekiri.» Auväärt
proua tõusis püsti ja läks akna juurde. «Issand!» hüüdis ta. «Teil on õigus, Phoebus, tõesti,
on aga rahvast! Jumal hoidku, mõned on katustelegi roninud. Kas teate, Phoebus, see tuletab
minu noorust meelde. Kuningas Charles VII sissesõitu, kus kah niisama palju rahvast koos
oli. Ma ei mäleta enam, mis aastal see oli. Kui ma sellest kõnelen, siis paistab see teile
muidugi ilmatu kauge olevat, aga mulle on see alles nagu eile. Oh, noil aegadel oli rahvas
1
9
4
hoopis kenam. Inimesi seisis isegi Saint-Antoine'i värava sakkide otsas. Kuninga taga istus