Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga
asendasid varasema hoonestuse. Nõukogude perioodi lausnatsionaliseerimine viis suure
osa hooneid sanatooriumide käsutusse. Rannaparki kerkis terve rida uusi
sanatooriumihooneid, üks mastaapsem kui teine.
Kui rannarajoonis leiame puutepunkte ka tagasihoidlikuma agulitüüpi hoonestusega, siis
selle piirkonna olulisimaks panuseks puitarhitektuuripärandisse on suvitusvillad ja
pansionaadid. Rohkete puitpitside ja elavalt liigendatud katusemaastikuga villad olid
piirkonna peamised miljöökujundajad. Kahjuks on aeg nende vastu halastamatu olnud ja
suurem osa sellest hiilgusest vaadeldav vaid arhiivifotodelt. Seda enam tuleb hinnata
entusiaste, kes nii mõnelegi hoonele tükikese endisest edevusest tagasi on andnud.
1.3.2.3 Ülejõe ja Rääma
Kuni 20. sajandi alguseni arenes linn peamiselt Riia suunal, alles pärast esimese silla
valmimist (1904) elavnes äri- ja elutegevus ka jõe paremkaldal. 1867. aastal jagati Ülejõe