TŠERNOBÕL - SÕDA NÄHTAMATU VAENLASEGA
/…/
Katusel tohtisid nad viibida nelikümmend sekundit. Aeg, mille jooksul jõudis neljanda ploki
haigutavasse auku heita ühe või kakskühvlitäit radioaktiivseid jäätmeid. Mõnikord ulatus
kiiritusdoos kümne tuhande röntgenini. /…/ On kindlaks tehtud, et radioaktiivse kiirituse
lävi, mida inimkeha suudab neelata, on kakskümmend viis röntgenit. See on sõjaväenorm.
Esimestel päevadel jagati meile märkmikud, et paneksime kirja igapäevase kiiritusehulga.
„Katusekasside“ meeskonnaga koos töötades saan aru, et tuleb valetada. Kes saab
kakskümmend viis röntgenit, saadetakse tagasi. Selleks, et katastroofi likvideerimisega
lõpule jõuda, kirjutavad „kassid“ oma märkmikesse arvu, mis oli kümme korda madalam
nende tegelikust kiiritusannusest. /…/ Sireen huilgab. Kaheksa sõdurit väljuvad joostes ja
tormavad katusele. Neljakümne sekundi pärast huilgab sireen uuesti – nad tulevad tagasi,
ikka jooksuga.“ (Kostin 2006, 70-71)