Antonio Lucio Vivaldi "Neli aastaaega" retsensioon
aastaajad eraldi. Vaieldamatult on minu lemmikaastaajaks sellelt plaadilt kevad
(Allegro)- see algas nii positiivselt ja rütmikalt, et keerasin mõned korrad isegi
lugu tagasi. Kujutasin ette kuidas praegu, mil meil on kevad kõik ümberringi
hakkab õide puhkema ja muusika läks seda sama rada pidi, kui lugu aeglustus ja
oli paar kurvemat nooti kujutasin endale silmeette pildi sellst, kuidas õrnalt vihma
rabistab ja inimesed kilgates katuse alt - katusealla jooksevad. Suvi oli veidi
nukrama tooniga, kui kevad, see oli mulle üllatuseks. Kohati läks lugu väga
rõõmsaks, ja siis jälle aeglustus- ilmselt oli vihmane suvi. Sügis oli aga kõige
rohkem positiivsust täis, selline rahulik, kuid samas särtsu täis, nagu tahaks
plaadist välja pugeda. Mõtlesin endamisi sügisele pargile, kus inimesed jalutavad
värvilistel vahtralehtedel ning istuvad kahekesi pingil, soe tuuleiil mõõda
vihisemas
annaabi.ee 
