"katuseaknaga" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Tõugude ja liikide vahed tundusid ses linnajaos kadund olevat nagu Pandemooniumis *. Kõik näis siin rahvahulgas ühisena: mehed, naised, loomad, vanus, sugu, tervis ja haigus. Kõik oli siin segi läinud, liitunud, ühte sulanud. Igaüks sai osa kõigest. Oma hämmelduses võis Gringoire läbi vabiseva nõrga lõkketulede valguse näha selle päratu suure platsi ümber inetut raami vanadest majadest, mille pehkinud, virildunud, kõnnis fassaadid ühe või kahe valgustatud katuseaknaga näisid talle pimedas vanade eitede suurte peade sõõrina, kes olid koletud ja tusased ning kes silmi vidutades vaatasid nõiasabatit all. See oli nagu uus, ennetundmatu, ennekuulmatu, inetu, roomav, kihisev, fantastiline maailm. Olles kolme kerjuse pihtide vahel ja nähes enese 77 ümber kogu seda haukuvat ja möirgavat rahvahulka, katsus õnnetu Gringoire, kes ikka rohkem hakkas hirmu tundma, oma mõtteid koguda ja meelde tuletada, kas täna laupäev pole. Kuid ta pingutas ennast asjata