Bernard Kangro
kogu ,,Vanad majad" tsüklites ,,Tuulelaulud" (autor iseloomustabki seda hiljem kui amorfset
poeemi) ja ,,Kooluheinad". Originaalsem lisandus eesti luulele on aga reheahjuluule, kus see
konflikti sisaldav süsteem on ületatud vastuolu osiste üksteisesse sulandumise kaudu,
kusjuures dramaatiline alge teiseneb fantaasiakirjelduse taga nõiduslikuks ja unenäoliseks
atmosfääriks. See on nihe valitsevate struktuuride suhtes ja seega ühtlasi Illusioon. Illusiooni
ja reaalsuse, Kihvakaania ja Kattviki, ka Eesti ja Euroopa piirile jääb kogu Kangro luule.
Lõpptulemusena osutub tugevamaks olemasoleva reaalsuse pool, kuivõrd teine taoteldav,
usutav jääb mänguks, uneks, ulmasaarestikuks. See lubab Karl Murul teha tähelepanekud:
,, Bernard Kangro avastas luule jaoks uue, kuigi mitte avara võimaluse, ja ammendas selle
samas, nii et vaevalt oli võimalik kaugemale üritada. Nende laulude luuleväärtus oleneb
sellest, kuivõrd jõutakse lugejat kujutlusmängu kaasa tõmmata
annaabi.ee 
