Eesti naisvõimlemine muutuvas ajas
Naisvõimlemise rühmade tegevus hakkas elavnema alles 1950. aastate keskel. Selleks ajaks
oli selgunud, et iluvõimlemisest ei saagi naistele sobivat massilise harrastamise ala. Samal
3
ajal oli olemas nii riiklik kui ka ühiskondlik nõudlus naiste sportimise elavdamiseks. Selles
situatsioonis pääses naisvõimlemine senisest nõukogulikust ebasoosingust ja leidis toetajaid.
Mitmed sõjaeelsel perioodil hea ettevalmistuse saanud spetsialistid olid senini mitmesuguste
kattevarjude all oma rühmi edasi juhendanud. Paljud töötasid suurte asutuste-ettevõtete juures
töövõimlemise instruktoritena.
Kuna võimlemist viidi edasi nii-öelda ,,varjus" päästis see naisvõimlemise täielikust hukust.
Uskumatu oli see, et nõukogulik võim suutis olemasolevad ja toimivad asjad enda kasuks
pöörata ja näidata neid kui enese leiutisi.
Ametkondlike spartakiaadide programmi lülitati ametiühingute nõudel üheks kohustuslikuks
alaks naisvõimlemise rühmade võistlus
annaabi.ee 
