Tõde pole inimese jaoks
põhinev moondatud järeldus. Masin, mis põhineb tunnustele, mida põhjustab juba hirm, ei saa
lugeda õigusemõistjaks.
Tekib aga küsimus, mis on parim meetod tõe ja vale eristamisel. See oleneb suuresti sellest, mida
keegi piisavaks tõestuseks loeb ja kellele see on suunatud. Mõnele piisab, kui ta näeb sündmust oma
silmaga, teine vajab uskumiseks füüsilist materjali, näiteks pilti. Sellel teel ristuvad juba teadmus ja
uskumus ehk see, mida loetakse käega katsutavast ja mida tuletatakse teadmistest. Imelik, et
uskumise võiks seostada teadmisega. Kuid usutakse ju seda, mida pole otseselt nähtud, puudutatud
või millest täpselt ei teata, vaid mille omadusi, päritolu ja sündmusi tuletatakse vastavalt
arusaamadele. Olgu selleks siis tõesti jumal või maaväline elukas. Eelmised kaks näidet on väga
huvitavad, kuna mõlemad on väga laialt kõneldavad subjektid. Samuti on nad võrreldavad kahe tõe
vormiga, uskumise ja konkreetse füüsilise tõendiga