Eesti Kirjanduse Ajalugu II
samastus oma maa ja rahvaga täielikult. Ajalooliselt saatusraskel taustal, traagilise tundepõhjaga värssides andis ta
julgustava kujutuse rahva põlisest eluvõitlusest, visadusest ja väsimatus ning isetus töös saavutatud eneseväärikusest, eriti
sünteesivalt lüürilises lühipoeemis „Leib“.
Alveri sobimatu kirjutamise aeg kulges Kreutzwaldi tõlkides Puškini „Jevgeni Oneginit“ eestindades. Uuesti avaldas luulet
1965. Tema viimase perioodi looming mõtestab algul katsumusaastate kogemusi, millele vastandab puhta inimsuse ideaali.
Hiljem arendab ta edasi oma luule meelismotiive, annab jõulist patriootilist lüürikat, poetiseerib eetiliselt ülimalt
vastutustundlikku inimest, elab tundlikus osavõtlikkuses läbi isiksust ja inimkonda ähvardavad ohud, avardab poeetilised
üldistused globaalsete mõõtmeteni. Uut kvaliteeti andes sulavad tema stiilis kokku varasemate arengujärkude tunnused.
annaabi.ee 
