toimetatakse, et uuel inimesel oleks hea elu. Pärast varrutamist on omad toimetused ja läheb peoks ning trallitamiseks. On selline usk nii põhja kui lõuna pool, et mida võimsamad varrud ja mida rohkem seal lauldakse, tantsitakse, mängitakse ja müratakse, seda parem lapsele. Ema või vaderid annavad lapsele peatselt peale sündi nime (nimepanekuks ongi aega sünnist kuni katsikuteni välja), siis avalikult ja ametlikult hakatakse last tema nimega kutsuma ja pannakse see temale just katsikutel. Nimi tähendab taime,looma, lindu vm olendit, nähtust, väge, eset. Ühesõnaga midagi, millel on jõud, mis saadaks inimest läbi elu ja võib olla veel hiljemgi Lapse ema võtab allikavett ja piserdab okstega lapsele vett, ütleb lapsele, mis on tema nimi ja loitsib talle eluks, mida vaid soovib. Kastmine on oluline teistegi jaoks. Üksteist kastavad vaderid, aga ka teised varrulised. Varrud, ehk joodud kestsid kaks kuni kolm päeva. 4
põgeneva kodukäija. Siin võib olla seos germaani mütoloogiaga, kus hunti on nimetatud "Odini koeraks" ja Fenrir-hunt neelab surnute hingi. Paljudes lugudes esinevad vanapaganad mitmuses ja ainult üht silmapaistvamat neist nimetatakse ainsuslikult Vanapaganaks. Nad elavad metsas, soos või koobastes. Neid vanapaganaid võidakse peljata kui eksitajaid, kuid sageli saavad nad külarahvaga hästi läbi. Vanapaganatel käiakse külas (pulmas, ristsetel, katsikutel), vahel imetab mõni taluperenaine Vanapagana last. Vanapagana pidudel on uhke toidulaud, seal ei tohi risti ette lüüa ega ristiusu palveid lugeda, sest muidu muudab peremees toidu sõnnikuks. Teinekord on Vanapagan kosmogooniline tegelane, kes on tekitanud suuri maapinnavorme (mägesid, järvi), kandnud kokku suuri kive, puistanud neid laiali või visanud kivirahnu ühest kohast teise (sageli sihtides kirikutorni). Tema kõrval võib olla teine tegelane, keda
annaabi.ee 
