Tuhin tiibades
Kaarinal, et too järgi roniks. Pärast seda sokeerivat vaatepilti saatis Kaarina Katjale meilboksi
kirja , et nende sõprusel on nüüd igavesti kriips peal ja, et nii palju solidaarsust tal veel jätkub,
et politseijaoskonda tunnistusi andma ei lähe. Kui oli möödas nädal ja endiselt polnud
meilboksis ega mobiilis mingit märki, üritas Kaarina endas joone alla tõmmata. Üks etapp
tema elust oli sellega lõppenud. Lapsepõlv koos Katsiga oli läbi.
Hing oli Kaarinal, aga jätkuvalt haige. Tal oli valus juhtunu pärast, mis siiani meediakanaleid
täitis ja inimesi jätkuvalt sokeeris ja isiklikke elusid, nagu temal, segi pööras.
Ühel hilisõhtul helises uksekell ja sõber seisis uksekünnisel. Kaarina ei tahtnud ennast väga
uudishimulikuna välja näidata, aga soovis väga teada saada, et mis seis Katsil parasjagu oli.
Kats aga vastas selle peale, et käis ja andis ennast ise üles.
annaabi.ee 
