Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses
Esmapilgul võib näida, et Jungi käsitluses on
psüühe kui üksikutest hammasrattakestest koosnev kellamehhanism, kuid see pole päris täpne.
Pigem näeb ta psüühet üksikorganitest koosneva elusorganismina, kelle ,,organite" sõltuvus
üksteisest pole mehaaniline, vaid olemuslikult terviklik. Antud vaatega eristub ta inimorganismi
füsioloogiale keskenduvatest psühholoogidest, kes tegelevad pigem kehakeemia,
närviimpulsside, instinktide ning muude puhtempiiriliste katsemeetoditega uuritavate psüühika
üksiknähtustega.
Jungi järgi on inimese psüühika terviklik juba algusest peale, sarnaselt inimembrüoga, kelles
potentsiaalselt on juba olemas kõik täiskasvanud inimese kehaosad. Elu jooksul toimuv areng
tähendab lihtsalt nende osade ,,väljajoonistumist" ning omavahelise koostöö ,,häälestamist".
Kui püüda Jungi terviknägemust psüühikast kuidagi graafiliselt kujutada, siis sobiks selle
vasteks pilt füüsilisest inimorganismist