mikroorganismidega. Võimalike mikroorganismide avastamiseks konstrueeriti ja paigutati kahele 1976. a. suvel Marsile jõudnud automaatjaama "Vikingi" maandurile automaatsed bioloogialaboratooriumid. Kummaski neist olid seadmed pinnaseproovidega kolme erineva katse tegemiseks. Pinnaseproove võeti 3 meetri pikkuse käpaga. Esimese, nn. gaasivahetuse (ingl. k. gas exchange) katse käigus niisutati katsekambrisse paigutatud pinnaseproovi toitelahusega ja jälgiti seejärel katsekambris olevate gaaside koostist. Koostise muutus oleks proovis toimuva elutegevuse märgiks. Teise, nn. märgistatud vabanemise (ingl. k. labeled release) katses niisutati pinnaseproovi toitelahusega, milles on osa süsiniku aatomeid asendatud radioaktiivse süsiniku omadega. Kui proovis on toitelahust omastavaid organisme, siis satub radioaktiivne süsinik ka nende organismide poolt eritatavatesse gaasidesse, mille radioaktiivsust kontrollitaksegi paari nädala jooksul.
Bioloogialaboratooriumid Marsi pinnal Võimalike mikroorganismide avastamiseks konstrueeriti ja paigutati kahele 1976. a. suvel Marsile jõudnud automaatjaama "Vikingi" maandurile automaatsed bioloogialaboratooriumid. Kummaski neist olid seadmed pinnaseproovidega kolme erineva katse tegemiseks. Pinnaseproove võeti 3 meetri pikkuse käpaga. Esimese, nn. gaasivahetuse (ingl. k. gas exchange) katse käigus niisutati katsekambrisse paigutatud pinnaseproovi toitelahusega ja jälgiti seejärel katsekambris olevate gaaside koostist. Koostise muutus oleks proovis toimuva elutegevuse märgiks. Teise, nn. märgistatud vabanemise (ingl. k. labeled release) katses niisutati pinnaseproovi toitelahusega, milles on osa süsiniku aatomeid asendatud radioaktiivse süsiniku omadega. Kui proovis on toitelahust omastavaid organisme, siis satub radioaktiivne süsinik ka nende organismide poolt eritatavatesse gaasidesse, mille radioaktiivsust kontrollitaksegi paari nädala jooksul.
Terve rida neist hakkaa kasvama sellises keskkonnas, kus oli ainult 2% hapnikku, kuid 98% argooni. Sellises keskkonnas said mõned taimed vastupidavuse ultraviolettkiirgusele. ( Ü.-I Veltman ,,Marss" 1968: 59) Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia Mikrobioloogia Instituudis ehitati katsekamber, kus prooviti imiteerida Marsi atmosfääri. Õhurõhk oli seal sada korda hõredam Maa omast. Temperatuur oli -60°C ja +30°C vahel. Kambrisse suunati ka veel ultravioletset kiirgust. Katsekambris oli järgnev gaaside segu: 99,5% lämmastikku, 0,25% argooni ja 0,25% süsihappegaasi. Kõige paremini kannatasid kunstlikke Marsi-pealseid tingimusi osad seeneliigid. ( Ü.-I Veltman ,,Marss" 1968: 59) On teadlasi, kes kinnitavad, et Marsil pole kunagi leidunud vett rohkem kui seda on praegu. Teised väidavad jällegi, et kunagi olid Marsil suured ookeanid. Madala raskuskiirenduse tõttu 9
annaabi.ee 
