Narkokuritegude kohtupraktika ja seadusloome analüüs
Esimese osa eemärgiks oleks välja tuua kehtiva
seadusakti mõte, suhtumine ja seadusloome eesmärk. Samuti proovib autor välja tuua ka
Euroopa Nõukogu raamotsuse 2004/757/JSK ning Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete
ebaseadusliku ringluse vastase ÜRO konventsiooni, arvestades siinjuures karistuste
määramisel olulisi aspekte.
Teises osas käsitleb ja analüüsib autor eesti kohtupraktikat, siinkohal mitte niivõrd kaasust
ennast lahates vaid tuues välja vangistuste, katseaegade ning rahaliste karistuste keskmised
suurused ja pikkused.
Kolmas osa püüab kahte eelnevat osa analüüsida, otsides kollisioone või konflikte
seadusloome ja kohtupraktika vahel. Nagu töö hüpoteeski väljendab, on autor seisukohal, et
eesti kohtupraktika annab aluse arvata, et karistuste määramisel on tuvastatav kohtunike liigne
leebus. Tegu on narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemisega, mille puhul ei ole kuritegu
oma kõige selgemas väljenduses