Sissejuhatus Eesti ja Seto rahvausundisse
Muinasusund on need rahvapäraste uskumuste kogumid, mis jäävad enne 13.
vallutuste aegsesse aega. Arheoloogilised allikad, raskesti mõistetav, ajas muutuv.
Muinasusundit uurides saab kasutada, ainult sellest kindlast ajast pärinevaid allikaid,
metodoloogiliselt ei ole õige kasutada hilisemast ajast pärit allikaid varasema usu
rekonstrueerimiseks.
Rahvausund on ristisusuaegne usund, pärast 13. sajandi vallutust. See ei ole ka ajas
ühtne usund: katolikuaegne, rootsiaegne, 19. sajandi rahvausund, 20. sajandi
rahvausund.
Rahvausund ja ajalooline kultuuriruum
15. sajandil püsib muinasusund, kuid katoliku usk tungib tugevalt sisse. 16. sajandil
on eestlastest saanud üldjuhul katoliiklased, kuid samas püsivad edasi mitmed
muinasusundi traditsioonid (nt väikeste panuste kaasapanemine surnule). Tekib
sünkretistlik sümbioos vanast ja uuest, kus kristliku sisuga uskumused on tulnud
vanade uskumuste kõrvale ning vanadest on midagi kadunud
annaabi.ee 
