Eesti rahvakultuuri areng ja mõjutused aastatel
Rootsi aja lõpule iseloomulik ortodoksse luterluse surve kadus, ning
Saksamaalt tulnud uued usuvoolud alul pietism ja vennastekogude liikumine, hiljem
teoloogiline ratsionalism koos valgustusideedega leidsid Eesti- ja Liivimaal üllatavalt
kiiresti toetuspinna.
Rahvausund
Rahvausundi ajaloos moodustab 18. sajand omapärase üleminekuaja, mida ilmestab
mitme erineva vanuse ja päritoluga kihi samaaegne eksisteerimine ning põimumine.
Põhjasõja ja eriti katkuaastad elustasid katoliiklikkusega kombineeritud muinasusundit.
Ka 18. sajandist on teateid jätkuvatest kombetalitustest endistel kabeliasemetel, ehkki
selliste kultusekohtade arv hakkas pastorite visa töö ja hernhuutluse leviku tagajärjel
vähenema. 18. sajandil arenes välja talurahvakoolide võrk, trükiti ja loeti arvukalt
usulist kirjandust. Eestlased sattusid Euroopast puhuvate uute tuulte kätte, lasksid neil
end osaliselt mõjutada, osalt hoidsid visalt kinni vanast.