Eesti rahvapillid
(üle keele) ning surudes neid vastu keeli, kattis kinni terve akordi, mis ei
tohtinud kaasa heliseda. Sõrmi teisele poole surudes, kaeti kinni teine akord.
Parema käe esimese sõrmega üle keelte tõmmates pandi helisema katmata
keeled. Nii oli võimalik õieti ainult vaheldada kas tervelt või osaliselt kaht
akordi (s.t. võis jätta mõne keele üle tõmbamata, mõnda tugevamini tõmmata,
mõnda keelt veel lisaks näppida jne.). samasugust, katmistehnikas akordilist
mängimisviisi harrastasid vadja kanneldajad ja Loode-Vene guslimängijad,
mujal valitses meloodilisemat mängu võimaldav noppimistehnika.
Siin ka väike palake setu kandlele:
Kasutatud kirjandus:
H. Tampere "Eesti rahvapillid ja rahvatantsud" 1975
4
annaabi.ee 
