A.dumas Kolm musketäri terve raamat
«Aga see on ju liilia!» hüüatas Felton.
«Selles just alatus ongi,» vastas mileedi. «Oleks see Inglismaa häbimärk! ... Siis
tuleks tõestada, missugune kohus mulle karistuse määras, ja ma oleksin võinud avalikult
pöörduda kõigi kuningriigi kohtute poole. Aga Prantsusmaa häbimärk! Oo! See teotas mu
pääsmatult.»
See oli Feltonile liig.
Ta seisis liikumatult, kahvatuna, masendatud kohutavast pihtimusest, pimestatud
naise ebamaisest ilust, kelle juures häbitunde puudumine oma katmatuse pärast oli
Feltoni jaoks millekski ülevaks. Ta langes mileedi jalgade ette, nii nagu põlvitasid
esimesed kristlased puhaste pühade märtrite ees, keda imperaatorite tagakiusamine saatis
tsirkustesse rahuldama masside verejanu. Kadus häbimärk, järele jäi ainult ilu.
«Andestage,» hüüdis Felton, «Oo, andestage!»
Mileedi luges tema silmist: «Armastan teid.»
«Mida te andeks palute?» küsis mileedi.
«Seda, et olin teie piinajate killas.»
Mileedi sirutas talle käe.
annaabi.ee 
