Must Surm
150 aastat.
Kui sõdades kannatavad alati vaesemad ja nõrgemad, siis see oli haigus, millest ei
olnud kellelgi pääsu. Surid rikkad, vaesed ja isegi vaimulikud. Hirm surma ees oli nii suur, et
pöörati ära oma perest ja sõpradest, vaimulikud ega arstid ei olnud nõus aitama. Kokkuvõttes
keegi ei saanud ega osanud aidata.
Inimeste jaoks oli see maailma lõpp ning sellega kaasnes terror ja kaos. Süütuid
inimesi tapeti ning eriti kannatasid juudid, keda süüdistati terves katkupuhangus. Surm oli
muutunud milleski, mille eest ei saanud põgeneda mitte kuskile ning see tabas nii ootamatult.
Enam ei suudetud kaasa tunda oma lähedastele ega endalegi.
Kui tänapäeval on katkubakter meile teada ning see on isegi ravitav, siis tollal ajal ei
suudetud mõelda, et see levib rottide seljas elavate kirpudega. Oldi rohkem kui kindlad, et see
on Jumala viha, sest inimkond on liiga patuselt elanud. Kirik kaotas oma autoriteedi, sest
annaabi.ee 
