Tõde ja Õigus II Terve tekst
nägusid sadas kui vihma kokku. Õnneks kõlises samal silmapilgul kell ja Ollino käratas poistele:
,,Sööma! Silmapilk! Et ma ainustki nägu enam ei näe!"
Nõnda olid nad varsti kahekesi ja läksid klassi, kus pidi lamama mahalöödud Tigapuu. Aga see
istus juba pingil, just seal, kus puudus klapp, ja pühkis näolt verd.
,,Hoidke uks kinni, et keegi sisse ei pääse," ütles Ollino Indrekule.
,,Kuradi tõbras, lõi teine lauaklapiga pähe, selle katkisega," vandus Tigapuu. ,,Olen vanale küll
öelnd, et lauad peaks laskma ära parandada muidu võib õnnetus juhtuda, seal ta nüüd on. See,
siga, ei oska ju veel õieti kakelda, kohe klapiga. Ja vist serviti, sest muidu minu pea ei karda..."
Kuuldes Tigapuud nõnda rääkivat, kui Ollino tema vigastust vaatles, kadus Indrekul hiljutine
hirm ja haledus jäljetult ja tal tõusis tundmus, et ta võiks Tigapuule ka tulevikus millegagi pähe
valada, kui aga oleks paras juht
annaabi.ee 
