KASVATUSE KLASSIKA
instinktide valitsusest, kus kõlblusest kui isiku vabast enesemääramisest ja tahtmisest juttu ei
saa olla, tõsisele inimsusele, personaalsusele, kus isiklikud huvid ja ühiskondlikud nõuded on
sünteesi leidnud (Põld 1993).
Bioloogias maksab ühelt poolt pärilikkus, teiselt poolt ümbritsevate oludega kohandumine.
Bioloogias ei ole vabadust, kõik liigub vääramata seaduste järgi. Kõlblus aga eeldab vabadust,
oletab olude ümberloomist, füüsilise kausaalsuse katkimurdmist, eesmärke ja sihte, mis on
inimese e n d a seatud, mis antud loodusraamidest üle ulatuvad. Kõlblust ei saa mõõta
tavaliste teaduste mõõdupuudega, kõlblus põhineb väärtusotsustustel (samas).
Inimlikkuse ehk kõlbluse ehk headuse sisu on läbi aegade samaks jäänud. Me võime seda
sõnastada näiteks Platoni kardinaalvoorustena (mõõdukus, mehisus, mõistlikkus ja õiglus) või
Kanti kategoorilise imperatiivina (kohustusena iseenda suhtes ja teiste suhtes) või ka