V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kõik inimese mõtted seda rada mööda hakkavad minema! See ei tähenda veel, et ehituskunst
siin või seal ei looks mõnda ilusat Monumenti, mõnda üksikut meistriteost. Trükikunsti
valitsuse
ajal võidakse aeg-ajalt küllalt veel püstitada monumente, mida, ütleme, ehitab terve
sõjavägi ühtesulatatud suurtükkidest, nagu arhitektuuri võimu ajalgi sün-
179
disid liiased ja Romancerod, Mahäbhäratad * ja Nibelungid *, mida kogu rahvas lõi
üksikuist kogutud ja kokkusulatatud
katkendeist. Geniaalne arhitekt võib küll ka
kahekümnendal sajandil ootamatult esile
ilmuda, nagu Dante ilmus kolmeteistkümnendal
sajandil. Kuid arhitektuur ei muutu enam
ühiskondlikuks, kollektiivseks, valitsevaks
kunstiks. Inimkonna suurt poeemi, suurt hoonet,
suurt teost enam ei ehitata, teda trükitakse.
Ja kui edaspidi arhitektuur peaks juhtumisi
uuesti virguma, siis ei muutu ta enam
valitsejaks. Ta alistub kirjanduse seadustele,
kes need kord ise temalt sai. Kahe kunsti