Keskaja muusika
meloodiale lisati algul üks, hiljem ka mitu saatehäält. 12. sajandil muutus saatehääl aegamisi
põhihäälest olulisemaks ning kasvas ülemiseks hääleks, mi soli põhimeloodiast tihti palju
liikuvamgi. Gregoriuse koraali rütm oli ebaregulaarne ega allunud taktimõõdule, organumi
kaunistushääl võis olla aga tihti lihtsa, regulaarse, sageli tantsulise rütmiga.
Organum saavutas oma õitsengu 12.- 13. sajandi Prantsusmaa linnades, eriti Pariisis, kus see oli
seotus Notre- Dame`i katerdaaliga. Gregoriuse koraal alumises hääles ja tantsuliselt
rütmiseeritud ülahääled sulatavad muusikas, sarnaselt gooti ajastu kirikuarhitektuuriga, julgelt
ühte kirikliku ja ilmaliku.
12. ja 13. sajandist on teada kaks organumide meistrit: Leoninus ja Perotinus.
13. sajandil kujunes mitmehäälse muusika kõige olulisemaks vormiks motett. Algselt kujutas see
endast kirikumuusika vormi, milles alumina hääl oli laenatud gregoriuse koraalist (nagu ka
organumis)
annaabi.ee 
