Armumine
seas USA antropoloog Helen Fisher. Ta on ka armunuid küsitlenud, loomariigist seletusi
otsinud ja järeldab, et romantiline armumine on üks inimese põhilistest tungidest nagu toidu-
ja unevajadus ning et armumist tekitab ajukeemia. Järgnev põhineb Helen Fisheri raamatul
"Miks me armastame?".
Ajukeemia teeb kirglikuks
Armunud inimese aju skaneerides nägid teadlased, et armastatule mõeldes muutub aktiivseks
mitu ajupiirkonda. Enim elavnevad kaks kohta ajus: sabatuum ja kõhtmine katendiala.
Sabatuum kujunes välja ammu enne imetajate arenemist ja on seega olemas isegi roomajatel.
Mida suurem on kirg, seda suurem on ka sabatuuma aktiivsus.
Kõhtmine katendiala on koht, kus toodetakse looduse võimsamaid erguteid: dopamiini ja
noradrenaliini. Kui mainitud piirkond saadab neid hormoone ajus laiali, tekitab see
keskendunud tähelepanu, tohutut energiat, motiveeritust tasu saamiseks, rõõmsameelsust ja
isegi hullust. Kõik need on romantilise armastusega lähedalt seotud tunded