Rumeenia
minnes. Poolel teel orupõhja oja äärde peatas meid
hoiatav hääl ja eitavalt vehkivad karjused. Sibasime
kuulekalt tagasi, sest mine tea mis keelatud rada me
läksime. Suhteliselt miterumeenlaslik hiiglane seletas
meile midagi ja näitas teisele poole. Meie Riinaga
osutasime katelokile ja veepudelitele, mispeale mees
võttis mul käest kinni ja hakkas kutsudes ees minema, ise tagasi vaadates , kas kari
järgneb vaguralt määgides.Järgnesime pisut hämmeldunult, ent taltsalt. Onu viis meid
tükk maad ojaäärt pidi edasi kuni selge oja moodustas väikese kunstliku dusiorva, kus
lebas leos tööpükse. Ta väljendas,et saame siin pesta ja puhast vett. Tänasime
hämmeldusega. Ähmiga olin käterätiku maha pillanud ja läksin seda otsima; juba tuli
annaabi.ee 
