jooksul lainepikkus teatud vahemaa läbib). Sageduse järgi jaotatakse elektromagnetlained madalsageduslaineteks, raadiolaineteks, optiliseks kiirguseks, röntgenkiirguseks ja gammakiirguseks. (Tarkpea, 2008) Joonisel 1 on kujutatud elektromagnetlainet. Punasega märgitud elektromagnetlaine pikkus (wavelenght) on suurem kui sinisel, seega on tema sagedus ehk võngete arv ajaühikus väiksem kui sinisel elektromagnetlainel. Tarkpea (2008) kohaselt kategoriseeruvad raadiolaineteks elektromagnetlained, mille sagedus jääb vahemikku 10 astmes 5 kuni 10 astmes 12 hertsi ja lainepikkus vahemikku 10 astmes 4 kuni 10 astmes -4 meetrit. Raadiolaineid kasutatakse põhiliselt info edastamisel. Raadiolaineid rakendavad oma töös ringhäälingud, televisioon, raadioastronoomia ja raadioside. Raadiolaineid esineb ka looduses: õhuelektrilised nähtused, kosmoses planeedid, tähed ja galaktikad. Raadiolained jagatakse
Kõik see ning lisaks amatööride või vähem tuntud nägude kasutamine rollides ja katkendlik montaaž pahandas vanakooli professionaalsete standardite pooldajaid, kes pidasid uut lainet filmikunstis mitte sammuks edasi, vaid vastupidi. 2.2 Ühtsus Nagu paljudes teistes filmialastes liikumistes, nii võib ka Prantsuse uue laine juures täheldada teatud sarnasusi režissööride loomingus. Nii Cahiers’ist võrsunute kui ka niinimetatud vasakrühmituse, mille alla kategoriseeruvad näiteks sellised nimed nagu Agnès Varda, Chris Marker ja Alain Resnais, temaatilised käsitlused hõlmasid üksindust, mälu olemust, kinoteadlikkust ja välkkiiret armumist. Palju leidus ka episood-elust-tüüpi narratiive ja lahtise lõpuga filme. Uue laine autoritele omistatakse ka ebaloomulikke ja laialivalguvaid stsenaariume, kuid seda seetõttu, et nad olid rohkem huvitatud misanstseenist, kehade ja objektide aegruumis liikumise registreerimisest filmikuvandile
annaabi.ee 
