Taluelu - 19-20 sajand
said püsisulased oma peredega elada. Selliseid inimesi, kes elasid neis sulastemajades,
nimetati alarahvaks, alameesteks ja alanaisteks.
Töötavate inimeste koosseis ei olnud aga püsiv, kuna täienes pidavalt noortega. Nad
asusid tööle sulaste ja teenijatüdrukutena peamisel sellepärast, et neil polnud
õppimisvõimalusi või ei leidnud muud tööd. Need ametid olid kõige halvema väljavaatega,
kuna tööpäevad olidi pikad ning rasked ja töötingimused polnud head. Kuid sellest
kategooriasat lahkus ka palju inimesi. Mõned leidsid tööd saeveskites või mõnes muus
väikeettevõttes. Kui sulane ja teenijatüdruk abiellusid, hankisid nad endale mõnikord
popsikoha, harvem suudeti hakata pidama väikest rendikohta. Kui talupere poeg või tütar
abiellus teenijaga, oli see häbiasi. Näiteks kui peretütrel oli valida vabrikutöölise või sulase
vahel, ei tohtinud ta valida sulast.
''Sulase'' ja ''teenija'' asemel kasutati nimetusi ''poiss'' ja '' tüdruk''