Tõde ja Õigus II Terve tekst
nimeks Indreku lapsepõlve unistuste unistus. Ja selle unistuse tõttu oli Indrek ostnud Lible
,,kapsa`` ning maksnud temast pööraselt kõrget hinda.
Aga ühe pidi härra Vihalepale ometi jätma: oma hüüdnime oli ta vististi õigusega teeninud ja
sellepärast pani ta seda vaevalt pahaks. Tema oli häbematu kõva usumees ja jumalasõna oli
tema silmis see igavene ja muutumatu varandus, millest ei tohi pudeneda ega mureneda
vähematki raasukest. Raidkujuna, silmad pilukil, istus ta ülal kateedril, pliiats püsti peos, kui
laskis jutustada piiblilugu või võristada piiblisalme, aga iga natukese aja tagant pidi ta
pliiatsiotsaga kateedrile koputama ja vaikse, ebaloomulikult õrna, peaaegu naiseliku häälega
ütlema:
,,Pidage! Veel kord! Te jätsite seal ühe ,,ja" vahelt ära."
Ja õpilane hakkas uuesti otsast peale. Kuid varsti järgnes uus pliiatsi koputus ja õrn hääl ütles:
,,Raamatus seisab selle koha peal: ja see sündis, et... Sellepärast veel kord see koht."
annaabi.ee 
