Erich Maria Remarque - Läänerindel muutuseta
võõrdunud. Ainus inimene, kellega tal veel mingi side tundus olevat oli
ta surev ema. Öö enne lahkumist oli Paul koos oma emaga üleval. Ta
jagas emaga oma armastust ja hoolimist teineteise vastu.
Paulil oli hea meel, kui ta sai jälle oma kaaslastega ühineda.
Peagi läks ta patrulli, kus ta tappis elus esimest korda noaga mehe. Ta
vaatas kaua valudes surevat mees. Ta tundis kahetsust ja palus
surnukehalt andestust. Paul oli vaimselt laastatud. Hiljem tunnistas ta
seda üles ka Katczinskyle ja Albertile, kes proovisid teda maha
rahustada öeldes, et see on kõigest osa sõjast. Nad saadeti ühte linna
valvama. Linnaelanikke evakueerides said Paul ja Albert haavata.
Nad paranesid haiglas ja Paul asus uuesti sõjategevusse. Sõda
lähenes lõpule ja Saksa väed taganesid. Meeleheites nägi Paul, kuidas
tema sõbrad järjest hukkusid. Peale Katczinsky surma muutus Paul
ükskõikseks elamise suhtes.
Raamatu lõpus tundis Paul, et tal ei ole elus enam eesmärke