Vahur oli üksiklaps ning tema ema uskus põhimõttesse, et head lapsed kasvavad vitsata ning keelas ka isal poega lüüa. Laps polnud harjunud karistada saama ning ta teadis, et ükskõik millega ta ka hakkama ka ei saa, on vanemad alati tema poolel. Mida vanemaks poiss sai, seda isepäiseks ja egoistlikumaks ta muutus. Kuna mõlemad vanemad olid hõivatud oma armukestega, ei märganud ka nemad poisi käitumises halbu muutusi. Alles siis, kui Vahur sai hakkama millegi katastroofilisega, märkasid vanemad jälle tema olemasolu. Vanemateni jõudis uudis, et Vahur oli oma sõpradega vägivallatsenud, ning see oli viinud ühe vanema mehe surmani. Ühegi lapse vanemad ei mõistnud, miks noored nii tegid ning kõik jäid endale kindlaks, et nende laps pole midagi teinud. Ka Vahur arvas, et ta pole midagi valesti teinud, ning lootis jälle vanemate abile. Kui laps ei saa juba noores eas aru, et igal teol on tagajärg, ei tea ta seda ka vanemas
heas mõttes eripärane. “Rinaldo” jooksul tuli ette hulgaliselt aariaid, millega Estonia näitetrupp suurepäraselt hakkama sai. Palal polnud negatiivseid külgi. Kõik kanti ettevalmistatult ette. Veidi ootamatu oli see, et mehe osa täitis naine, aga ju oli nii parem. Lavakujunduses oli kasutatud gigantseid malelaudu märkimaks sõda ja selle strateegilisust. Kostüümid käisid tollase aja ja oluga kaasas. Üldplaanis jäin kõigega rahule. Näitlejate töö oli usutav ja hea, millegi katastroofilisega keegi hakkama ei saanud, orkester oli tasemel, lavakujundus, kostüümid, eriefektid olid paigas, seega olen õnnelik, et läksin seda kuulama ja kõik sujus. Kuna varasem kogemus ooperiga on kesine ning eelmist korda ei mäletagi, ei oska ma võrdlusmomenti luua, aga tuginedes omadele ootustele ja lootustele oli kõik nii nagu ette kujutasin. Oleksin tahtnud näitlejate kohta brošüürist rohkem teada saada, aga eks see on internetist uuritav
annaabi.ee 
