Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
pigem vastupidi kohatu, absurdne kategooria. Surma saab ilusaks ülendada siis, kui see on juba
möödas – matuserituaali kohta võib ütelda “ilus“. Kirjandus, sõna vahendusel loodud alternatiivne
tegelikkus, võib aga kannatuse iluga ühendada, ilma et tekiks dissonants. Kas nii tekib katarsis?
Või sobiks ilu ja kannatuse ühendust pigem kinnistama üleva mõiste? Milles õieti seisneb üleva ja
katarktilise erinevus, kas tegu pole mitte sünonüümidega? Meenutagem Kanti: “Ülev on see,
millega võrreldes kõik muu on väike.”22 Ülev on suurimaist suurim, mõõdutu, kujutlusvõime jaoks
16
“Kartlik Nikas,” lk. 7
17
“Kentaur,” lk. 23.
18
Sealsamas, lk. 13.
19
Sealsamas, lk. 40.
20
Sealsamas, lk. 564.
21
“Kartlik Nikas,” lk. 465.
22
Immanuel Kant, Kritik der Urteilskraft. Hrsg von Gerhard Lehmann. Philipp Reclam Jun, Stuttgart, lk. 143.
hõlmamatu
annaabi.ee 
