KASVATUSE KLASSIKA
Kui
täiskasvanud tõmbuvad tagaplaanile ja lubavad lastel ise leida oma "tõelise" isiksuse, on
tulemuseks vaakum, mille täidavad pop- ja uimastikultuuri halvimad jooned. Loovuse ja
aktiivsuse esiletõstmine ei tohiks olla opositsioonis õpetaja autoriteedi ja eeskujuga. Õpetaja
on autoriteet ja haritud asjatundja ning tema kohustus on oskusi ja tarkusi lastele edasi anda,
veendudes, et neile õpetatakse häid käitumis- ja mõtlemisviise.
Mustadele kirjutistele lisandus ka tuntud kasvatusfilosoofide R. S. Petersi, R. F. Deardeni ja P.
H. Hirsti kasvatusteooriast lähtuv kriitika.
Lapse enesetunnetuslik areng
R. S. Peters (1969) tõi esile selle, et laps ei ela ühiskonnast isoleerituna, vaid peab arvestama
ühiselu normide ning reeglitega (sallivus, teiste austamine, teistega arvestamine, abistamine
jms). Lapse moraalne areng ei ole võimalik, kui liigses individualiseerimise vaimus ei pöörata
ühiskonna kooselunormidele mingisugust tähelepanu.
Õpetaja roll