Hamlet, Terve Raamat
Jumal, jumal, jumal küll!...
Kui läila, lame, tüütult tühine
näib kõik see ilm!...Tuim tavapärasus -
see võtab sülitama - harimata aed,
kus vohab räigelt vaid umbrohurämps
ja sigib üha.
Ah, et nii võis minna!
Kaks kuud vaid tagasi - kui sedagi!...
Kas meenutama pean, mismoodi ema
ta küljes rippus - nagu kasvanuks
ta iha üha... Jah, ja siis - oh kurat.
Naine, nõrkus on su nimi.
Kuu vaevalt möödas; vaevu kulunud
need kingad, milles isa surnukeha
ta saatis, nagu Niobe pisarais...
Et tema, et just tema...jumal küll,
ka loom, kel pole oidu ega aru,
peaks leina kauem! Ja et just lellega,
mu isa vennaga läks paari - vaevalt kuu
ta silmis püsis pisarate sool,
annaabi.ee 
