E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Tema silmad naersid vallatult,
kuid tema joontest õhkus siiski nii palju neitsilikku puhtust ja tõsidust, et Jaanus jällegi
peaaegu
kõik vennalikud lapsepõlve-mälestused oleks unustanud. Kõik selle laps-neitsi küljes oli nii
nõiduslik,
ilus, nii meelt ja mõtteid vangistav, joobnustav, kuid siiski nii ilmsüüta lapselik! Ja need
silmad, need suured, sügavad ning säravad silmad! -- Jaanus ei näinud üksvahe ülepea muud
midagi kui neid silmi.
«Sa oled tõesti kasvanudv -- suureks ja -- nägusaks,» kohmas ta vastuseks.
«Vaata, vaata, sa hakkad kergemeelsete noorte rüütlite viisil tütarlapsi meelitama. Aga nüüd
istu ja jutusta mulle, mis sa oled teinud kõige selle aja, mil ma sind näinud pole.»
Nende sõnadega istus ta pingile; Jaanus võttis
55
istet tema kõrval. Sealjuures langes neiu pilk raamatule, mida Jaanus oli lugenud. Ta võttis
raamatu, mis pärgamendile oli kirjutatud, ja kirja silmates hüüdis ta imestades: