Rooma kõnekunst 1.saj ekr hakkas rooma kirjandusest kaduma võõramaine ainestik. Kirjanduses valitsesid proosavormid, kirjanikeks olid sageli poliitika ja riigitegelased. Sellel ajajärgul loodi ka klassikaline kirjanduskeel ehk kuldne ladina keel. Silmapaistvamad kõnemehed olid sellel ajal Caesar ja Cicero. Rooma kirjandus Rooma kirjanduse keeleks oli ladina keel. Roomlaste algupärane kirjandus kasvaas sellel alusel, mille kreeka kirjandus oli rajanud, ja sai ühtlasi vanakreeka ja Lääne- Euroopa kirjanduse vahelüliks. Rooma rahvaluules olid esindatud kõik folkloori põhizanrid. Rooma kirjanduseelses perioodis oli üks levinumaid näidendiliike atellaan. Arhailises ajajärgus võeti rooma poolt üle kreeka jumalad. Kreeka jumalad võeti omaks põhjusel, et rooma usundis polnud jumalad veel kuigi karakteriseeritud. Roomlastele pakkusid 3
mineraalide ja looduslike ainete analüüsi laboratooriumi. Farmaatsia aitas laboratooriumide levikule kaasa. Tööstus omakorda varustas keemiat uute ainetega ning püstitas keemia ees uusi lahendust nõudvaid küsimusi. Rootslane Carl Scheele avastas klaasile värvust andvat mineraali pürolüsiiti uurides kloori (1774). Prantslane Claude Berthollet pani pähe, et kloori abil saab kangaid pleegitada, see avastus leidis peagi laiaulatuslikku rakendamist Glasgow' kiiresti kasvaas linase riide tööstuses. Olulist arengut tehnilises keemias märkisid veel väävelhappe tööstusliku tootmise alustamine (1746), mis lubas loobuda lõssist kangaste pleegitamisel, ja üleminek sooda valmistamiselt keedusoolast (1790). Uus sooda saamise viis suurendas märksa Prantsusmaa tehnoloogilist sõltumatust, sest nüüd ei pruukinud enam sisse osta merevetikatest toorainet Inglise mõjualustest maadest. Mõttelaadi uuenemine
annaabi.ee 
