E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Ta oli käed rinnale pannud ja vaatas mõttes kaugusse. Ta silmad läikisid, kahvatanud
näkku tõusis kerge puna, ta liigutas huuli, iseenesega rääkides:
«Hakatus on tehtud, -- hirmus, verine hakatus. Taevas punetab mässuleegist. Priiusekoit
tõuseb veripunaselt. Aita, halastaja vaim, et ta niisamuti jälle looja ei läheks . . . Vahuri soov
on täidetud. Mis poeg tegemata jättis, seda tegi pojapoeg: ähvardav ulgumine kõlab üle maa,
ja mina olen tema ärataja, mina tema kasvaaja. See ulgumine ei pea vaikima, enne kui mina
oma tasu kätte saan ja oma rahva vabaks teen. Oh lootus, sa oled magus! . . . Hea meelega
oleksin ma neid väeteid päästnud, kes täna öösel süütult surevad, aga ma ei või. Raudne
vajadus nõuab võõraste viimset veretilka, et nende varjugi enam meie maal ei oleks. Siis alles
tuleb vabadus tagasi, rahu kosutab kurnatud rahvast, hirm kaob vaigis-
94
tatud südamest, ja sina, jumalik haridus, laotad oma valgust rõõmurikaste paikade üle . .
annaabi.ee 
