Eesti sotsiolektide seisund
Kõige tavalisem on, et eesti keel jagatakse esmalt kaheks: murdekeel/kohamurre kui
territoriaalselt kitsalt levinud allkeelte kogum, mille vastandiks on mingi laialt levinud all-
keelte kogum, mida nimetatakse kirjakeeleks või ühiskeeleks. Sellel poolel on mitmeid eri
liigendusi (vt ülevaadet Hennoste 2000), millest tavalisemad on kaks. Erelt jt ning ENE
nimetavad kogu seda keelt kirjakeeleks, mis on norminguline keel, mis jaguneb
erinevateks stiilideks, mida on eristatud eeskätt kasutussituatsiooni ja normingute järgimise
järjekindluse alusel. Stiilide seas on ka argikeel. Karl Pajusalu nimetab kogu selle osa
ühiskeeleks ning jagab selle norminguliseks kirjakeeleks ja muuks. Rein Kull nimetab
kogu murdevälise keeleosa kirjakeeleks ja jagab selle kaheks: normikeeleks ehk
norminguliseks kirjakeeleks ja argikeeleks ehk mittenorminguliseks kirjakeeleks.
Sotsiolekt kui mõiste on olnud kaua kasutusel, kuid lihtsalt mõistena, mida pruugitakse,