Narkokuritegude kohtupraktika ja seadusloome analüüs
seadusloome ja kohtupraktika vahel. Nagu töö hüpoteeski väljendab, on autor seisukohal, et
eesti kohtupraktika annab aluse arvata, et karistuste määramisel on tuvastatav kohtunike liigne
leebus. Tegu on narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemisega, mille puhul ei ole kuritegu
oma kõige selgemas väljenduses. Üldjuhul puuduvad sellisel juhul tagajärjed, kohtuistungil ei
ole võimalik välja tuua aine käitlemise tulemusel tekkinud tagajärgi, need on lihtsalt
kasutusahelas liialt kaugel või puudub tarvitajal motiiv menetlusele kaasa aidata. Ja üldse, kes
on siinjuures kannataja, rahvast kui sellist ei ole võimalik üle kuulata ja aine tarvitaja pea alati
ei teadvusta endale kasutamise kahjulikkust ning kannatanu olekut. Eelpool toodust lähtudes,
on alust arvata, et seadusloome ja riigi suhtumine vastavatesse kuritegudesse ei jõua lihtsalt
karistuste kohaldamisel õiglasesse rakendamisse ning ei täida enda eesmärki.
Narkootikumid Eestis