Maailmakirjandus II (keskajast klassitsismini)
kirjutavad eeposesarnaseid teoseid, mahukad värssteosed- väline kuju antiigi
eeskujul, sisult aga langevad kokku romaaniga (Tazzo jt). Põhiline aines on
eraeluline. Selle järgi eristada eepost lihtsalt eepilisest poeemist või ka
värssroamanist. Viimast mõistet kasutada just It poeemide puhul, sest neil ei ole
seda eepilisust nii väga.
Rööbiti Itaalia eepiliste poeemidega hakkab Hisp levima proosaline
rüütliromaan. 16. saj I poolel. Proosa laiemale kasutmisele üleminekut selgitab
trükikunsti levik. Teadmiste, kirjaoskuse, kirjanduse levik. Laiema lugejaskonna
teke 16. saj algusest. Proosa kasvab välja eepilisest luulest. Proosa romaan ja
jutustus levivad rööbiti värssteostega. Aines ikkagi keskaegne, rüütlitemaatikaon
valitsev 16 saj I poole jooksul vähemalt. Pastoraalteema on rohkem seotud
antiigiga. Seal laialt levinud. Ühiskonna vaimne kõrgkiht loob seda, massidele pole
ni väga mõeldud.
Teater ja draama - areng on hilisem. 16
annaabi.ee 
