Tähtsaks keskuseks oli Walter Gropiuse rajatud kunstikool Bauhaus. Kooli oluliseks põhimõtteks tarbeesemete ja hoonete kavandamisel peeti võimalust neid tööstuslikult toota. Eseme või hoone kuju pidi tulenema selle funktsioonist. Esikohale seati funktsionaalsus, mis tähendas, et eelkõige pidi hoone olema otstarbekas ja vastama nii seest kui väljast sellele nõudele. Seda põhimõtet järgides projekteeriti uued hooned lihtsa ja range vormiga. Tihtipeale kasutatui ka sarnasust laevaga, lintaknaid ja ümaraknaid. Hakati vältima arhitektuurseid kaunistusi, üldilmes hakkas senisest rohkem kaasa rääkima materjali värv ja pinna ehitus. Võeti kasutusele uued materjalid (teras, terasbetoon, klaaspinnad jne) ja konstruktsioonid (nt rippkonstruktsioon). Kujunesid uued proportsioonid (peened postid, laiad aknad jne). Siledad kaunistusteta pinnad krohviti ja värviti ühevärviliseks. Terase ja
Õpipoisiks võetud nooruk pidi olema sündinud ,,kristlikust abielust ja ausatest vanematest." Õpiaeg olenes õpitava eriala keerukusest, lihtsamatel käsitööaladel piisas 2-3 aastast, keerukamatel 10-12 aastat. Meistritele meeldis pikk õpiaeg, sest see võimaldas neil kaua kasutada noormehe tööjõudu. Õpipoisi isa maksis õpetuse eest ja hoolitses, et poisil oleksid korralikud riided seljas ja kingad jalas. Igapäevase toidu sai õpipoiss meistrilt. Alguses kasutatui noorukit peamiselt abitöödel. Ameti enda õppimine algas hiljem. Poiss ei tohtinud kurta oma elu ja töö raskuse üle. Õpiaja edukalt läbi teinud poiss sai selliks. Ühel meistril oli lubatud pidada kuni kaks selli ja kaks õpipoissi. Selli palk oli tsunfti poolt kindlaks määratud. Laialt levinud oli selli saatmine mõneks ajaks teise linna või riiki sealseid töövõtteid ja oskusi omandama. Selli tööpäev kestis varavalgest hilisõhtuni, teinekord 14-16 tundi
annaabi.ee 
